Taj Mahal

Tadž Mahal, mis sõna-sõnalt tõlgituna tähendab “kroonipalee” või “palee kroon” on nimi, mis on antud India Agra linnas asuvale vapustavale ehitisele, mille päritolu on väga ebaselge.

Traditsiooni kohaselt tellis selle teose India keiser Shah Jahan, et realiseerida üks lubadustest, mille ta andis oma naisele, kui ta veel elas.

Töö, mida alustati 1632. aastal, valmis alles 1654. aastal ja selle juures töötasid paljud käsitöölised, kellest mõned tulid Euroopast ja isegi üks Itaaliast nimega Geronimo Veroneo, kes kasutas erinevaid materjale kogu Indiast ja Aasiast.

Valgesse marmorisse on asetatud kokku 28 erinevat liiki vääris- ja poolvääriskive, mis on kogu ehitise dekoratiivseks motiiviks.

20. sajandi jooksul hoolitseti hoone eest hästi: 1942. aastal, Teise maailmasõja ajal, püstitas India valitsus ehitise ümber tellingud, et kaitsta seda õhurünnakute eest, ning seda ettevaatusabinõu rakendati ka India ja Pakistani vahelise sõja ajal aastatel 1965-1971.

Viimastel aastatel on Taj Mahalil aga olnud palju kavalam vaenlane: reostus.

peenikese tolmu tõttu on selle kaetud lumivalge marmor tegelikult kollaseks muutunud.

Selle probleemi lahendamiseks tuleks lisaks tavalistele puhastustöödele, mida India valitsus regulaarselt tellib, teha marmorile ka spetsiaalne töötlus, mis nõuaks suuri majanduslikke ohvreid, nii palju, et just kulude ohjeldamiseks on kohalikud võimud otsustanud valida ennetavad meetmed, näiteks seaduse, mis keelab saasteainete tööstuse rajamise Taj Mahali ümbruses.

Tadž Mahali arhitektuurikompleks koosneb viiest põhielemendist: darwaza (värav), bageecha (aed), masjid (mošee), mis on palverännakute palvuskoht ja ehitis, mis pühitseb kogu kompleksi, mihman khana (“külalistemaja”, mida nimetatakse ka džawabiks) ja lõpuks mausoleum ehk keiser Shah Jahani hauakamber.

Kompleksi väljastpoolt eraldavate müüride ääres seisavad veel teiseseid ehitisi (need ümbritsevad seda kolmest küljest, kuna jõe poole jääv põhjapoolne külg on vaba) ja need on: kaks teiseseid portaale ja kaheksa kaheksakandilist torni.

Aia sisemuses on lillepeenrad, Taji kujutist peegeldavad veekanalid ja puiduga ääristatud alleed.

Tadž on jagatud neljaks osaks kahe kanaliga, mis ristuvad keskel ortogonaalselt; iga nelja osa jagavad omakorda veel neljaks osaks jalutuskäiguteed.

Selline mausoleum seevastu on oma kõrgeimas punktis 68 meetri kõrgune ehitis, mis asub ruudukujulise kõrgendiku peal, mille neljas tipus on neli minaretti.

Võime öelda, et esiplaanilt vaadatuna on hoone kõige lihtsamalt öeldes ristkülik, mille kohal on ogivalkaar, mille kuju kordub seejärel kõigis ehitise osades: vt näiteks nišše piki hoone iga külge ja mis korduvad kõigis Taj Mahali kompleksi struktuurides.

Selle isekorduva geomeetria lahendusega säilitatakse täpselt teatud järjepidevus hoone eri osade vahel ning hoone ja ülejäänud kompleksi vahel.

Hoone iga avause külgedel on ka kõrge ja kitsas kaheksakandiline tipus, mis ületab katuse kõrgust.

Kuigi seinad on täielikult kaetud marmoriga, on kandekonstruktsioon valmistatud punasest liivakivist ja seda katab viis kuplit.

Konstruktsioonil on ka mitu minaretti, mille sees on kogu konstruktsiooni kõrgusel kulgev keerdtrepp, nii et selle tippu on võimalik jõuda.

Kõigi nende elementide ja nende poolt tekitatud märkimisväärse ilu tõttu kuulutati hoone 1983. aastal Unesco maailmapärandi nimistusse ja 2007. aastal lisati see maailma uute seitsme ime hulka.