Parma katedraal

Fassaad on kelpkatusega ja seda läbib kolm pimedate kaarjadega loggia, millest viimane, selle asemel et olla horisontaalne nagu kaks esimest, järgib katuse kulgemist. Samuti on sellel prothyrum (väike portikus, mis kaitseb ja katab romaani kirikute sissepääsu), selle kohal on aedikula ja kolm portaali, kaks külgmist ja üks keskne, mille Luchino Bianchino skulptuuris aastatel 1493-1494. Praegune kellatorn (piiskop Obizzo Sanvitale tellimusel) pärineb 13. sajandi lõpust, on umbes 65 meetri kõrgune ja kannab oma tipus kullatud vasest valmistatud, üle meetri kõrge Kuldse ingli koopiat, mida hoitakse katedraalis.Katedraal on seestpoolt ladina ristiplaaniga ja jaguneb kolmeks pikihooneks. Presbüterium ja ristiruum on kõrgendatud. Katedraalil on ristvõlvid, kõrge kuppel, naiste galerii, kripta, kimpel- ja külgkappelid. Kirikuhoone kesklaeval on Lattanzio Gambara usundiline tsükkel, mis koosneb episoodidest Jeesuse elust ja sündmustest Vanast Testamendist ning lõpeb Kristuse taevaminekuga kontrafassaadil. Kuppeli all asuvat altarit toetab 12.-13. sajandist pärit valdavalt punasest marmorist laegas, millel on mitme märtri säilmed. Katedraali tuntumate tööde hulgas on skulptor Benedetto Antelami 1178. aastal valminud marmorist Ülestõusmine ja Correggio poolt aastatel 1526-1530 kupplile maalitud Neitsi Maarja taevaminemise fresko. See fresko kujutab kuppli jalamil apostleid ja lapsi, kes toetuvad parapetile ja vaatavad Neitsi Maarja taevasse võtmist. Madonna on ümbritsetud pühakute ja inglite poolt, kes peaaegu lükkavad teda kuppli keskkoha poole, kuhu on asetatud tundmatu kuju, mis võib kujutada kas Jeesust Kristust või peaingel Gabrieli. Ripatsites on kujutatud neli pühakut: püha Joosep, püha Hilary, püha Bernard ja püha Johannes. Katedraalis on ka suur hulk skulptuure ja maale selliste tuntud kunstnike nagu Antelani, Correggio, Anselmi, Rondani, Araldi, Gambara ja teiste poolt.