Kuuetunnised kellad, “nn rooma stiilis, on erilised kellad, mis ei näita traditsioonilist aja jaotust XII tundides, vaid VI tundides. Need on päikesekellad, mis viitasid kellade helina iidsetele itaalia tundidele, mille kirik võttis 13. sajandi lõpus kasutusele Roomas. Need Tunnid olid tähistatud sellega, et ajamõõtmise algust peetakse õhtusest Ave Mariast, veidi pärast päikeseloojangut, mitte enam keskööst, nagu kombeks. Seetõttu oli 24 tunniks jõudmiseks vaja nelja täielikku käepööret, mis jagas päeva neljaks 6-tunniseks intervalliks. Kellaaja paremaks mõistmiseks oli ette nähtud ka nn ribotta: umbes minuti pärast korrati sama palju lööke, et aeg oleks arusaadav ka kõige hajameelsematele. Seejärel toimus Napoleoni vägede sissetung Itaalia territooriumile, mis viis nn Oltramontane’i ehk prantsuse tundide kehtestamiseni, kus päev algas südaööl ja jagunes kaheks kaheteistkümnetunniseks intervalliks. Lühidalt, seda tüüpi ajaarvestus võeti kasutusele kogu Euroopas. Paavstlik riik, kui prantslased olid eemaldatud, püüdis taastada iidset ajamõõtmist vastavalt kaldkirja tundidele, kuid oli sunnitud sellest loobuma, võttes omakorda kasutusele nüüdseks universaalseks loendamise meetodi.
