Amalfi katedraal

Pühale Andreasele pühendatud katedraal ehitati 9. sajandil, kui Merivabariik hakkas end kaubandusjõuna kehtestama. See renoveeriti täielikult 1203. aastal, kui vallutajad võtsid kasutusele araabia-normanni vormid. Um 1570. aasta paiku ümber ehitatud kirik ehitati ümber 19. sajandil pärast sajandi keskel toimunud katastroofilist kokkuvarisemist. Rannikulinna üleval, muljetavaldava trepikoja tipus, on katedraali fassaadi kattev vormirikas ja erksavärviline mosaiik, mis kujutab Kristust troonil keset evangeliste. Katedraalil on suurepärane romaani ajastu kellatorn, mis valmis 1276. aastal, on kaetud mosaiikplaatidega ja restaureeritud 1929. aastal. Portikuuse taga on Duomo pronksist sissepääsuuks, mis on pärit Konstantinoopolist ühe Amalfi patriitsiumi kingitusena. Kassafaalse laega katedraali sisemuses on 13. sajandist pärineva suure puidust ristiga pikihoone; altari kohal on maal Püha Andrease märtrisurma; kaks majesteetlikku Egiptuse graniidist sammast toetavad triumfikaari; edasi on kaks Tortili sammast ja kaks kantslit. Vasakpoolses vahekäigus on piiskop Marini poolt Pühalt maalt toodud pärliristi; selle kõrval on punasest egiptuse porfüürist ristimisruum ja, kui minna mööda vahekäiku edasi, külgkappelides mõned Silvestro Mirra ja tema õpilaste lõuendid. Paremas vahekäigus on 16. sajandist pärit Püha Andrease reliikvia büst ja uksel suur lõuend, millel on kujutatud Püha Andreas ja Püha Matteus.Amalfi katedraali vanim osa on kindlasti enne 833. aastat ehitatud Basilica del SS. Crocifisso, mille kõrvale ehitati 987. aastal praegune katedraal. Imetlege naiste galeriid, algse ehitise iidseid sambaid ja kahte väikest kabelit, mis on freskodega kaunistatud imetegude ja pühakute kujudega. Saali keskel asuvates vitriinides asub piiskopkonnamuuseum, kus on välja pandud katedraali varakamber: 1297. aastast pärit Angevini mitra, mis on tikitud kalliskivide, kulla, emaili ja 19 000 helmest koosneva "pavè" abil; 14. sajandi esimesest poolest pärit tisleritud, kullatud hõbedast kirstu; 14. sajandist pärit Hiina kirstu kandja; 14. sajandist pärit Hiina kirstu kandja; 18. sajandist pärit Hiina kirstu kandja; ja 18. sajandist pärit Hiina kirstu kandja. 14. sajandist; Hiina sedanitool 18. sajandist; suurepärane Kuldvillaku ordeni kaelarihm; haruldased neapoliidi koolkonna hõbedased esemed; ja suurepärane Falca 15. sajandi Veneetsia galeeriast. Ei tohi unustada ka Madonat ja last kujutavat puust kuju ning katedraali fassaadi originaalmosaiigi fragmente. Viimane, kuid mitte vähem tähtis on Paradiisiklooster, mis ehitati aastatel 1266-1268 ja mida kasutati Amalfi aadlike kalmistuna. Kloostri sisemus on araabia stiilis, kaunistatud marmorsammastega põimitud võlvidega ja sisaldab kivijäänuseid, eri ajastutest pärinevaid sarkofaagisid ning kuut 12. ja 14. sajandi vahel ehitatud patroonikapelli. Väga väärtuslik on ka suurepärane krüpt, kus hoitakse Püha Andrease, Jeesuse esimese jüngri ja Amalfi kaitsepühaku surnukeha, kelle säilmed saabusid Amalfisse 1208. aastal, kui need toodi idast neljanda ristisõja ajal. Krüptas on nüüd 1600. aastast pärit barokkvorm, mille stseenid Jeesuse passioonist on asetatud rikkalike ja elegantsete stukkokaunistuste vahele. Väärilisest marmorist keskaltar on Domenico Fontana töö. Suur pronksist kuju on Michelangelo Naccherino Firenzest (1604). Selle kõrval on püha Laurentiust ja püha Stefanust kujutavad marmorist kujud. Pühad reliikviad on suletud hõbedast urni, mis on Domenico Fontana töö, kes asub keskse altari all.