Püha Joosepi pühamu

Itaalias paistab püha Joosepi auks ehitatud tähtsamate pühapaikade hulgast kahtlemata silma San Giuseppe Vesuviano pühamu. Mis on selle pühakoja päritolu ja kuidas selle pühitsemine Pühale Joosepile sai alguse?

Selle algupära ulatub tagasi 1622. aastasse, mil annetati maa keskväljakul asuva väikese kiriku ehitamiseks, mis oli pühendatud Pühale Joosepile, mis tegelikult andis paikkonnale selle nime.

Notar Altomando di Ottajano poolt 4. septembril 1622 koostatud dokumendis annetas kohalik kodanik Scipione Boccia, kes oli pühakule väga pühendunud, Ottajano ülikoolile maatüki, et ehitada kirik, mis oleks pühendatud just pühale Joosepile.

1683. aastal muudeti see koguduseks ja 18. sajandi jooksul kavandati suurema kiriku ehitamist, et tulla toime linna kasvava elanikkonnaga. Alles 20. sajandi alguses hakati mõtlema Pompeijis asuva pühakoja eeskujul patroonile pühitsetud monumentaalsele pühakojale, mis võiks olla pühitsetud Pompeijis asuva pühakoja eeskujul.

Püha Joosepi pühakoda on projekteeritud insener Francesco Foschini poolt ja on klassikalise-basiiliku paigutusega, ladina ristiplaaniga ja kolme laevaga. Silmatorkav on imposantne fassaad ja julge kuppel, samas kui sees annavad sama majesteetlikkust edasi väärtusliku kõrgema altari sammaste read, vitraažaknad ja maalid.

Kuid vaadakem üksikasjalikult peamisi elemente ja töid, mida saab praegu imetleda nii selle muljetavaldava pühamu sees kui ka väljaspool.

Valge monumentaalne fassaad, mille ehitas 1926. aastal arhitekt Guglielmo Raimondi neoklassitsistlikus stiilis, on tõeline pärl. Üks on lummatud selle elegantsusest, mis ulatub üle 30 meetri kõrgusele, kus kulmineerub Püha Joosepi kuju, mis hoiab Jeesuslapsu süles. Külgedel on Püha Joakimi ja Püha Anna, Siena Püha Bernardiini ja Avila Püha Teresa kuju. Seal on ka Campania kiriku pühade piiskoppide kujud: vasakul Püha Gennaro (Napoli kaitsepühak, kes kaitses end Vesuuvi purskete eest) ja paremal Püha Paulinus Nola püha, õnnistava käega. Väga muljetavaldav on ka Egiptusesse põgenemist kujutav reljeef, mis asub suures tüüfaanis karniisi all: Püha Joosep ja ingel kaitsevad Maarjat ja Jeesust nende teel pagendusse. Jällegi saab kolossaalsete graniitsammaste vahel imetleda peaingleid: vasakul, niššis, Püha Miikael, kes lööb kuradit sümboliseerivat madu, paremal Püha Gabriel, kes kuulutab tulevast Päästja sündi. Keskosas, täpselt triumfikaare all, võib imetleda Joosepi ja Maarja pulma marmorist gruppi, mis on inspireeritud Raffaeli poolt ja on selgelt renessansiajastu mõjutustega.

Nagu juba mainitud, on kirik kolmeköitelise ladina ristiplaaniga ja selle pindala on 1500 ruutmeetrit. 1905. aastal püstitatud kirikus on 14 Baveno graniidist monoliitseid sambaid, mille kohal on korintose stiilis kapiteelid, mis jagavad kolm kirikulaeva laiade võlvidega. Tünnivõlv on võlvitud ja sellel on purjed, mis pärinevad suurtest heledatest akendest karniisil. Külglaevadel on ka kaheksa graatsilist väikest kupplit. Püha Joosepi pühakojas saab imetleda kauneid stukkokaunistusi, mis on Gaetano Cappa (1929) töö.

Keskel on 50 meetri kõrgune kuppel, mille 10 meetri läbimõõduga trummel, mille purjedel on kujutatud neli evangelisti oma traditsiooniliste sümbolitega: Markus ja lõvi, Matteus ja ingel, Johannes ja kotkas ning Luukas ja härg. Sisefassaadi aknas on näha kaasaegne mitmekroomne vitraaž, mis kujutab Jeesust kandes taevast oma pühakotta laskuvat Püha Joosepit. Peasissepääsu lähedal asub koor koos kahetuhandepillilise polüfoonilise oreliga. See on arhiivi poolt kavandatud meistriteos. Mariano Iervolino, pühitsetud 1955. aastal. Üllatavalt paljude väärismarmoriga rikastatud peaaltar koos Püha Joosepi trooniga seisab presbüteriumis graatsilise marmorist balustraadi ees. Altari kohal on neljale sambale toetuv varikatus, millel on Püha Joosepi kuju, mille ees on kaks inglit, kes kannavad puuvilju ja lilli.

See 1894. aastal valminud kaunis puust kuju on neapolise skulptori Raffaele Della Campa töö: selle väljendusrikkus on väga silmatorkav, kaitsepühak on kujutatud kõndimas ja näib tulevat oma rahva poole, Jeesust süles hoides.

Altar, kus euharistia tähistatakse, on kaunistatud kaunite kuld- ja emailmosaiikidega, millel on kujutatud ornamentaalseid kaunistusi, tuvisid, keerubisid ja hirvi.

Tagaseinal on väärtuslik neapolise maalikunstniku Angelo Mozzillo 1784. aastal maalitud lõuend. See kujutab Püha Joosepi hiilgust, kui teda kroonitakse paradiisis. Võlv on väga kaunistatud, selle keskel on püha vaimu sümbol, tuvi, ning purjedesse on maalitud palju pidulikke ja muusikalisi inglipilte. Apsise medaljonidel on kujutatud kolme teoloogilise vooruse sümbolid: usk (loor, millest saab aimata risti ja armulauda saladuse), armastus (ema hellus, hoolitsus väikelaste eest) ja lootus (ankruga kindlustunne, et jõuame turvaliselt igatsetud sadamasse). Trooni ümber on selgelt reljeefselt niššidest välja toodud iidse Joosepi (Maarja peigmehe rolli ettevaataja), kuningas Taavet (kelle järeltulijatele ja seega ka pühale Joosepile on tõotatud Messias), paavst Pius IX, kes kuulutas püha Joosepi kogu kiriku patrooniks, ja püha Johannes XXIII, kes oli pühakule väga pühendunud.

Pühamu asutaja

Don Giuseppe Ambrosio, pühakoja asutaja, kuulub ajaloos kõige väljapaistvamate Püha Joosepi apostlite hulka. Ilmselgelt pühakule, kes on kiriku universaalne kaitsepühak, kuid ka linnale, mis Vesuuvi jalamil kannab tema nime alates 17. sajandist, ja eriti pühakojale, mis on püstitatud seal tänu tema järjekindlale pühendumusele üle viiekümne aasta.

Ta sündis 24. märtsil 1871 ja suri 16. jaanuaril 1957. Tema eluetappidele pärast preestriks pühitsemist 1895. aastal Nolas ja San Giuseppe kiriku tööde juhtimise ülevõtmist 1899. aastal järgnesid järjestikused avamised: sambad (1905), kuppel (1908), fassaad (1926), interjöör (1935), orel (1948), peaaltar (1955). Tegevus laienes ka alaealiste keskuse ehitamisele 1909. aastal ja eakate keskuse ehitamisele 1935. aastal, samuti "palverändurite maja" ehitamisele 1937. aastal. Ta asutas ajakirja "Püha Joosepi hääl", et levitada Maarja pruudi kultust (1902). Ta reisis lugematul hulgal kordi, eriti Campaniasse ja Apuuliasse, kõikidesse Itaalia piirkondadesse ja välismaale, Põhja-Ameerikasse (1929) ja Lõuna-Ameerikasse (1934).

Tema ülesanne on kaasata heategijad pühakoja ehitamisse, mis peab olema "monumentaalne", Lunastaja valvuri vääriline, sarnaselt tema pruudile lähedalasuvas Pompeijis püstitatud pühakojaga. Kahtlemata on aga selle kõige sügavam ülesanne edasi anda armastust Püha Joosepile, usaldust haigetele, lohutust kannatanutele, usku kaugetele. Tema sekkumise kaudu saadud armuandeid ja tervendusi patrooni nimel ei arvestata. Tema ümber tekkis "vaimne perekond", suur sõprade, pühendunute ja austajate ring. Ta lootis usule, paljude väikeste annetajate abile, vaeste ja emigrantide toetusele; tema suurte toetajate hulgas olid Püha Pius X ja Bartolo Longo.